Tuhkatriinu kesköine ball

Meie uues kodus oli olemas väga heas korras elektripliit, kuid see oli vanamoodne, kõrgete raudplaatidega. Soovisin teist, harjumuspärast, tasast ja ahju temperatuuri näitavat. Otsustasime, et ostame uue ajal, mil sobivasse poodi jõuame.

Soome FB-s on hulganiselt kribukaid, kust saab pea kõike soodsalt, veel soodsamalt või täitsa tasuta. Ühel õhtul leidsin neti avarustes surfates meile sobiva, vähem kui aasta vana, pliidi, mis oli ca 2,5 korda poe uuest soodsam. Tegin oma pakkumise, mis võeti vastu. Leppisime aja kokku ja ülejärgmisel õhtul asusime teele – 170 km kaugusele. Müüja töötas pizzabaaris ja seega naljatasime - me sõidame nii kaugele, et minna pizzat sööma.

Sõidule kulus pea 2h. Kohale jõudes vaatasime õhtuhämaruses pliiti, mis oli autosse tõstetuna pizzabaari taga. Vaatasime, mis me seal vaatasime, kuid midagi erilist silma ei jäänud ja seega ostsime endale sellise pliidi nagu olime soovinud. Olime soodsa ja täpselt vajaliku leiu üle rõõmsad, hea tujuliselt sõime pizzasid ja salatilaualt leiduvat – need olid oma hinda väärt ja enamgi veel.

Koju jõudes tõstsime oma uue silmarõõmu keset kööki, valguse kätte seisma - ja jahmusime. Meie uus printsess osutus tuhkatriinuks – üks külg, just see, mis pidi nähtvale jääma, oli üsna kõvasti kuidagi kannatada saanud ja üks keedukohtadest tõsiselt nigelas puhtuse astmes. Me ei saanud aru, kuidas me vaatasime pliiti nii, et me ei näinud seda, mis nii selgelt näha oli. Fakt on see, et me tõesti ei pannud tähele, sest nägime seda, mida tahtsime näha – uut, ilusat, puhast ja väga heas korras pliiti.

Olin väga pettunud. Küsisin endalt, et kas see ongi siis parim, mis mina saada võisin – selline siis. Loomulikult tundus või vähemalt tahtsin, et müüja oleks süüdlane. Miks too ei öelnud ega näidanud vigu? Miks ta polnud aus? Kuid, mida ma kaeban või kurdan, kui meile anti ju võimalus ja aeg, et vaadata, küsida ja valida. Ligi hiilis kahtlus, et mis kõik võib veel vale olla ja kas pliit üldse töötab – korraga ei uskunud enam mitte midagi. Pliidi tagasi viimiseks oleks pidanud taas 340 km sõitma ja seda kehvas ning sõjakas tujus tegema – kaotsiläinud aeg ja teistkordne pizza võimalus tundus pilkavalt pihta käivat.

Uue päeva hommikul lugesin netist pliiti puhastavate võimaluste kohta – teiste vahendite puudumise tõttu kasutasin soodat ja äädikat – need tõesti töötasid, enamus jälgedest kadus. Pliiti üle puhastades võisin nentida, et alla aasta võis see vana küll olla, sest kasutusjäljed olid pindmised, kuid rikutud seina niisama lihtsalt puhtaks ei pese.

Kui väljatõstetud pliit oli veel võimalik valik, siis soovisin, et sellele saaks tehtud sobivast materjalist külg koos väikese tasapinnaga, kuhu mõni vajalik asi käest panna. Tookord ei leidnud see just positiivset vastust – veel üks töö oma järge ootavate tööde sekka, kuid nüüd, arvestades tõsiasja, saab see külg olema ja sobiv äär tuleb ka.

Arutasime oma vahel ja endamisi, et arvatavasti, kui oleksime tõde kohe näinud, siis ei oleks me pliiti ostnud ning pizza poleks ka nii hästi maitsenud, sest rahu ja lõdvestumise asemel oleksid meis pettumus, kahtlused, õige ning vale otsuse vahel kaalumine ja hirmust tulenev protest olnud – see kõik tuli, kuid hiljem, siis kui valik oli juba tehtud.

Uus pliit on nõnna uue aja pliit, et minul tuleb seda alles tundma õppida, et osata seda õigesti kasutada. Uurisin netist, et ega sellist pliiti järelturul väga polegi, saab küll vanemaid või uusi kallimalt, seega see tõesti oligi selles valikus parim võimalik.

Marianne

15.10.2019.a