Olen
küll paigal,
kuid
mina pole veel paigas,
sest
minul ei ole oma
paigal
püsivat paika.
On
küll kodu,
mis
on maja,
kuid
mulle tundub
see
kui hotell,
kus
mina olen külaline,
kes
on võõrana külas,
kellegi
teiste asjade keskel.
Maailm
on teisiti,
see on
tagurpidi,
ja
mina olen valet pidi.
On
küll uksed
kuid
on puuduvad uksed,
mida ei
saa vahele
ega
ette panna,
et
taha varjuda
ja
vaikuse sisse minna.
Uste
taga on segadus
seal
on korralagedus,
sest
tõstetud sinna
on
asjad eest.
Asjad
on käest
ja
silma alt ära pandud,
alles
kasti jäetud
või
segamini kuhjatud -
asjadel
on oma paik.
Minul
ole oma lauda
ega
minu oma paika.
Mina
olen, kuid ei ole,
paigata
paigas.
Mina
ei ole, kuid olen
paigata
paigal.
mina olen
rahutu,
olen
rahulolematu.
Mina
ei ole, kuid olen
kaldaliiva
raugev laine.
Mina
ei ole, kuid olen
tugev
ja raske
kuumuses
pragunev rahn.
Mina
ei ole, kuid olen
väike
ja habras,
murduv
häälekild.
Olen
kohal,
kuid
seisan kõrval,
mitte
keskel ega paigas.
Kese
on minus,
minuga
ühes.
Mina
lähen ja tulen tagasi,
kuid
mind ei tõmba kindlalt tagasi.
Milline
on see väide,
mille
olen mahamüünud enesele -
kodu
on minu varjupaik,
kodu
on minule varju pakkuv paik.
Majal
on katus ja on seinad,
mis
varju annavad,
kuid
minus ja minul
pole
rahulist rahusolemist -
mina
pole veel juurdunud.
Vahel
ma iseennast reedan,
salajase
sopi avan,
igatsusel
ja varjatud soovil
välja
paista lasen.
Kas
mõistan
ja
lugeda oskan,
saan
endast aru,
et
miks mina
tegelikult
olen
rahul
olematult rahutu?
Mina
tahan,
sest
vajan seda,
mida
siin veel pole -
tahan
rahu iseendale.
Kui
siin ei ole,
siis
on see kusagil mujal,
kuid rahutus
käib minuga ühes..
Marianne
22.10.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar