teisipäev, 22. oktoober 2019

Juuretuna paigas paigal





Olen küll paigal,
kuid mina pole veel paigas,
sest minul ei ole oma
paigal püsivat paika.

On küll kodu,
mis on maja,
kuid mulle tundub
see kui hotell,
kus mina olen külaline,
kes on võõrana külas,
kellegi teiste asjade keskel.

Maailm on teisiti,
see on tagurpidi,
ja mina olen valet pidi.
On küll uksed
kuid on puuduvad uksed,
mida ei saa vahele
ega ette panna,
et taha varjuda
ja vaikuse sisse minna.

Uste taga on segadus
seal on korralagedus,
sest tõstetud sinna
on asjad eest.
Asjad on käest
ja silma alt ära pandud,
alles kasti jäetud
või segamini kuhjatud -
asjadel on oma paik.

Minul ole oma lauda
ega minu oma paika.
Mina olen, kuid ei ole,
paigata paigas.
Mina ei ole, kuid olen
paigata paigal.
mina olen rahutu,
olen rahulolematu.

Mina ei ole, kuid olen
kaldaliiva raugev laine.
Mina ei ole, kuid olen
tugev ja raske
kuumuses pragunev rahn.
Mina ei ole, kuid olen
väike ja habras,
murduv häälekild.

Olen kohal,
kuid seisan kõrval,
mitte keskel ega paigas.
Kese on minus,
minuga ühes.
Mina lähen ja tulen tagasi,
kuid mind ei tõmba kindlalt tagasi.

Milline on see väide,
mille olen mahamüünud enesele -
kodu on minu varjupaik,
kodu on minule varju pakkuv paik.

Majal on katus ja on seinad,
mis varju annavad,
kuid minus ja minul
pole rahulist rahusolemist -
mina pole veel juurdunud.

Vahel ma iseennast reedan,
salajase sopi avan,
igatsusel ja varjatud soovil
välja paista lasen.

Kas mõistan
ja lugeda oskan,
saan endast aru,
et miks mina
tegelikult olen
rahul olematult rahutu?

Mina tahan,
sest vajan seda,
mida siin veel pole -
tahan rahu iseendale.

Kui siin ei ole,
siis on see kusagil mujal,
kuid rahutus 
käib minuga ühes..


Marianne

22.10.2019.a



Kommentaare ei ole: