Kui Mina oli Maailmast suurem

Vastused on olemas, küsimus on vaid selles, kui sügavale soostume ausalt vaatama

Kord oli aeg, kus uskusin, et Maailm oli mõeldud minu jaoks ja pärast olemas olema, see tähendas seda, et minul oleks, minul pidi olema, Maailma sees, Maailmaga koos, hea olla. Ma tundsin, et Maailm oli osa minust, sest kõik see, mis oli minu ümber, puudutas mind nii, et ma tajusin puudutust enese sees – me olime seotud. Kuid mina ei tundnud, et mina oleksin osa Maailmast, sest ma ei tajunud, et kuuluksin Maailma sisse ja suudaksin teda puudutada.

Ma uskusin, et kui Maailm on osa minust, siis olen mina temast suurem, kuid kogedes, et Maailm ei ole minu jaoks ega pärast olemas, siis tundsin, et Maailm on suurem ja seisab minust eraldi, sest kõik see, mis toimus, leidis aset minust väljaspool. Ma tahtsin olla osa kõigest, sest tundsin, et minul on õigus olla ja saada osa. Kuid seistes omal kohal ja hoolimata sellest, kas ma astusin või olin paigal, liikus ja muutus Maailm minu ümber kogu aeg. See oli pidev protsess, mida mina ega minu olemas olemine ei suutnud takistada, suunata ega peatada.

Maailm, kui suur sipelgapesa koosneb paljudest sipelgatest, kes kõik toimetavad omi tegemisi ja kulgevad endale teadaolevaid radu pidi. Minu jaoks oli tähtis teada, mida ja kuidas teised teevad ning ma nägin, kuidas kõik ehitavad, omal moel, oma elusid, tehes seda üksteise kõrval ja justkui ikkagi eraldi olles, kuid ometi puutudes ja puudutades. Ma ei mõistnud oma osa suurest Maailmast, sest minu sees oli moto – kas kõik või mitte midagi. Uskusin, et kui olen Maailmast suurem, siis mahub kõik minu sisse ära ja ma suudan ning saan kõike kontrollida, oma soovi ja vajaduste järgi muuta, suunata ning peatada. Sel juhul ei toimuks mitte midagi minu teadmata ega nõusolekuta. Siin peitus minu hirm - ma kartsin tunda end väljajäetuna, sest siis ei oleks ma osa ja Maailm ei peaks minu olemas olemisega arvestama.

Kui seisin eraldi ja väljas, siis ma ei tahtnud, et Maailm tuleks ja tahaks, et ma parandaksin või muudaksin ära, midagi seal, kus mind ei olnud, kui olin väljajäetud – oleksin sunnitud olema osa. Kuidas ma saaksin olla osa sellest, mida mina ei kontrollinud – olla piisk meres, millest ei saa eraldi seista. Kuid meres olles ei olnud ma Mina, vaid Meri – mina ei tahtnud olematuks ega nähtamatuks muutuda. Meri saab ilma minuta olla Meri, kuid mina ei saa, sest mina vajan Merd, et olla olemas.

Minu uhkus oli jonn, millega püüdsin tervikusse eraldi Maailma luua, et piiritleda iseennast, sest ma soovisin olla eriline, et mina ei kaotaks ennast Mere sisse ära. Ma soovisin, Merd vaadates, näha iseennast ja tunda seda, mida minu olemas olemine Mere jaoks tähendab. Mul oli raske vastu võtta teadmist, et Mina olen Mere jaoks ja pärast olemas – Mina tahtsin, et enne oleks Muna olnud ja siis Kana, kuid Mere olemas olu oli vaja minu tulekuks, sest Meri sai valida minu olemas olemise ja olemata jätmise vahel. Meri oli tervik enne minu tulemist ja oli tervik edasi ka peale minu sündi, kuid mina tahtsin jääda osaks ja terviku sisse.

Ennast väljajäetuna tundes, tundsin end eraldi seisva ja suletuna, ma ei võtnud Merd endas vastu, et säilitada endale koht, kus mina olen Mina ja ei ole teisi, kellega ühes seguneda mereks ja kaotada ennast silmist. Kuidas ma saaksin, sel juhul, ennast kaitsta ja hoida ning kontrollida, et Maailm, tagasi tulles, leiaks Mind üles ja oleks Minuga koos. Minul oli vajadus kasvatada oma Mina suuremaks, et Maailm mahuks minu sisse ära ja jääks Mina sisse. Minu sees elas lootus, et kui Maailm jääb üksi, siis tal ei ole enam teist valikut, kui tulla ja olla minuga koos ...

Marianne

01.05.2019.a