Inimene on, oma elu elades, üsna huvitaval kombel seotud kokku
teiste inimestega, keda tema ise, saades võimaluse valida, ei oleks kunagi
endale kaaslaseks soovinud. Kuid tema tänases elus on need inimesed
reaalsuses olemas ja ta peab nendega koos olema ning see tundub
paratamatu ja lõpliku otsusena, mis edasi kaebamisele ei kuulu.
Neist suhetest osad on headust ja positiivsust jagavad, kuid osad on
need, millest inimene sooviks vabaks saada. Nende teiste, nö eluga
kaasas käivate kaaslaste vastu ta protestib, väldib ja vihkab ning
kui võimalik, siis keeraks üldse selja ja paneks ukse teise ees
lukku, sest need teised ärritavad ja teevad haiget, kuna äratavad
inimeses negatiivsed tunded, mida tema tunda ei taha. Nende teistega
koosoldud ajast on raske leida midagi ilusat, pigem tunduvad nad
kiusuks ja karistuseks olemas olevat – see on huvitav vaatenurk,
mis on samas tõene.
Kusagil oma eelmises elus tegi üks inimene teisele inimesele
ülekohut ja jäi aja reeglite järgi süüdi, sest ta lõpetas või
ohustas oma teoga teise inimese elu. Seda teinuna tuleb tal, kunagi
ühes järgmises elus, küsida uuesti inimesena elades, selle teise
inimese Hingelt enda Hingele vabastust. Selles uues elus on tal
kohustus saata ja toetada teel käies seda inimest, kelle sees on
talle tuttav Hing. Selle inimese elus osalisena olles või
kaasteelisena kohtudes tuleb tal läbida eksam, et näha, kas ta
kordab, oma olemusega, tehtut või on ta elust õppides mõistnud oma
õppetundi.
Hinged teavad, miks ja millepärast nad Inimestena Maailmas elades
just selliseid elusid läbi elavad, kuid inimesed ei tea. Inimeste
sees tormlevad ärganud tunded ja kusagil sügaval, varjudes
peitudes, elavad oma elu eelmiste elude suletud mälestused ning
seetõttu ei mõista inimesed, miks nad mõnda inimest justkui
geneetiliselt ei salli.
Sügaval oma sisemuses tunneb inimene, et on teise inimese ees süüdi,
sest on kuidagi tema vastu eksinud ja selle ülestunnistamata jätnud.
Ei ole kerge seista ja vaadata elavale „surnule” otsa, kui mälus
on pilt iseenda poolt tehtust ja selle tulemusest, kuid nüüd on
selle lahkunu Hing tagasi ja vaatab teise inimese silmadest temale
vastu. Inimene hingab sisse, kuid jätab hirmu tundes välja
hingamata, sest – Tema teab, et mina tean ja mäletan. Inimene
pigem põgeneb ja väldib, kui astub vastu ja võtab oma teo eest
vastutust võttes oma vabaduse vastu.
Inimese sees on piinav vastuolu, sest teisega koos olles tahab ta
füüsiliselt ära minna, kuid ta on nt sugulussidemete läbi seotud
ja peab kohale jääma ning samal ajal tunneb ta endas AJA poolt
kaasa antud ülesannet, olla teise elus nö heaks haldjaks, et
hüvitada oma olemas olemisega enda poolt tehtu. Inimene ei saa oma
elu elades ühendada lahti kõiki (nt vereliinist tulenevaid)
sidemeid, kuid ta saab ja ta otsib võimalusi, kuidas saavutada parim
võimalik tulemus, et väliselt ennast ise teisest inimesest lahti
ühendada. Ta otsib viise, kuidas ise muutuda või muuta teine valeks
inimeseks, sest ta proovib, vale inimesena olles või teist valena
nimetades, saavutada iseenda vabaks saamine. Ta püüab saavutada oma
tegevusega seda, et teine inimene võtaks suhte katkestamise otsuse
ja süü selle eest enesele, kui nõustub sellega, et tema on
esimese jaoks vale või sellega, et esimene on tema jaoks vale. Seda mängu mängides ei läbi inimene oma õppetundi,
sest väldib oma teed.
Inimese eelmise elu õppetund oli kogeda, kuidas ta ise annab endale
andeks iseenda poolt tehtu, võttes ennast, kes olles määrituna on
vääritu väärtus, armastusega armastuses hoides iseenda sees
vastu. Ta ei lahenda ülesannet, kui ei tunnista ausalt, miks ta tegi
seda, mida valis teha. Milline oli see Hirm tema sees, mis tõukas
teda sellisele teole, et teise inimese elu läbi tema poolt täide
viidud teo katkes või muutus täielikult. Tema sees oleva mälestuse
sees on jätkuvalt elavana see tunne, miks tegu tehti.
Sellel inimesel, kelle vastu ära olnud ajal astuti, on selles elus
ülesanne seista oma kohal ja oma olemas olemisega äratada teise
inimese sees uinunud tunne, et too saaks võimaluse oma tunnet kogedes, läbi
õppimise, iseennast mõista. Selle, nö „ohvri” ülesanne on
võtta teine inimene oma elus vastu ja anda talle koht enese kõrval,
sest tema on see, kes avab ukse teisele. Läbi avatud ukse saab teine
tulla ja oma tegu tunnistada. Raskeks teeb ülesande lahendamise see,
et kaaslase silmadest vaatab vastu too, kes oli viimane, keda inimene
oma eelmises elus nägi hetkel, kui tema elu muutus. See on tema
õppetund, kas ta suudab leida endas mõistmist ja anda teisele
võimalus vabaneda koormast või põgeneb ta oma reaalsuseks saanud Hirmu eest. Andjale tundub, et ta annab, kuid vastu ei saa. Ta annab, kuid teeb
seda enese arvelt. Ta annab üha uuesti, kuid teine on kui verd imev
puuk, kes lahti ei lase, sest vajab oma elu elades kandjat. See on
võitlus enese eest, oma rahu ja vabaduse nimel, et heita koorem oma
õlgadelt ja astuda vabalt edasi.
Saajal tuleb mõista kingituse
suurust ja anda teine Hing vabaks, kuid vahel on nii mõnus, kui
asjad laabuvad iseenesest, raskused lahendatakse ja oma jalad ära ei
väsi. Läbi pettumuse reaalsusesse maandudes ta solvub, sest lööb
end valusalt ära vastu teadmist, et Maailm ei olnudki selline nagu
tema uskus selle olevat – ainult tema jaoks ja pärast olemas. Inimene, kes tunneb enda saajana, sündis Maailma uskumisega, et
teised astuvad tema saabudes eest ära ja kõrvale, et tema saaks
tulla ja oma elu elada. Ta ei soovi oodata, et peatudes kogeda aega,
kus temale on antud AEG endasse vaadata, sest tema oli eelmises elus
ohver, kes selles elus on kuningas või kuninganna, kel on õigus
kõigile ja kõigele, sest kord jäi ta oma elust ilma. Saajal on
keeruline teise tegu mõista, kuigi teine oli lihtsalt inimene, kes
muutus oma tundeks ja see, mis juhtus oli parim valitud lahendus,
kuidas too sai iseennast aidata.
Olles osa tervikust on Inimesel oma osa terviku tasakaalu taastamisel. Ammuse loo alguse ja tänase jätkumise sees ja taga olid
ja on kaks Hinge, kes olid ja on teineteisele, suures etenduses nimega ELU,
lavapartneriteks. Ilma teise inimese olemas olemiseta ei oleks nende
kahe inimese elus juhtunud seda, mis juhtus. Teineteise toel said nad
mõlemad võimaluse astuda oma elude teel edasi. Kaks Hinge, kes olid
koos ja muutsid teineteise elu, said uuesti kokku, et Inimesed saaksid
muuta oma elu. Hingel ei ole kerge olla Inimese sees,
keda muserdavad ja materdavad tunded, kes astub lootusetuse teel või
naudib ülemvõimu, kui Maailm lebab tema jalge ees. Kuidas juhtida
selles rägus inimene Valguse poole, et too näeks elu näitelava ja
selle peal iseennast, Inimesena, iseenda poolt valitud rolli
mängimas.
Marianne
31.05.2019.a
SEOTUD LOOD
Inimesed ei luba Hingedel kohtuda
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/04/miks-inimesed-ei-luba-hingedel-kohtuda.html
Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetajate peale
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/10/miks-sa-vahel-vihastud-oma-teel-kohatud.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar