Valgusest said Sina alguse – Meditatiivne rännak vol 37

Taskupõhjas veereb Sul üks kuulike, ikka ja jälle mängid temaga kui pistad käe taskusse. Harjunult veeretad teda näppude vahel mõtlemata, millega on tegu ja miks ta Sinu taskus on. Võta täna see kuulike välja ja vaata, mis see on, mis Sinuga kaasas käib.

Sinu peopesal on väike valgusekera – valge valevus, sillerdus ja valgus – see on Sinu Hinge Valgus. See on Valgus, mille Sinu Hing, kellel on õigus Elule, sai laternana teele kaasa.

Veereta Valgust pihkude vahel, hüpita ja mängi temaga. Sa näed, et valgus muutub üha valgemaks ja heledamaks ning kera kasvab suuremaks - nüüd mahub ta vaevu Sinu ühele peopesale ära - Valgus on soe, helge, leebe ja armastav.

Kas Sa tead, miks Sa oled oma Valguse taskupõhja peitnud? Sina peitsid Valguse, sest ei tahtnud näha oma tundeid ja mõtteid, mida häbenesid või ei julgenud eneselegi tunnistada. Summutasid oma Valguse, et Sind läbi ei nähtaks, sest uskusid, et valguses oled kõigi ees alasti. Sa ei julgenud iseendana olla ja nii peitsid Sa iseennast ka iseenda eest ära.

Läbi aja oled Sa ise oma Valgust vähemaks keeranud, kuid mida vähem on valgust seda lähemale nihkub pimedus. Sinu sees on kasvanud hirmud, sest valguse ja pimeduse piiril vehklevad varjud elustuvad ja saavad näo Sinu kujutlustes loodud piltidest. Varjude tants on kui hirmude mets, mille siis oled ekslema jäänud. Sa näed pimeduse hämaruses tumedust ja Sa oled väsinud, sest edasi astumine on raske, kuna Sa ei näe kuhu ja kuidas Sinu rada kulgeb. Kui Valgus ei ulatu valgustama Sinu teed, siis Sina ei näe valikuid, märke ega teetähiseid. Sa kõnnid mööda rada, mida eristad vaid jalge all krudisevate kivide järgi ja hoides tähelepanu teel, oma jalgade ees, ei näegi Sa Maailma, mis Sinu ümber laiub.

Vahel puudutavad Sind mööduvad valgused, need on inimesed, kes kõnnivad Maailmas ringi. Sa kõnnid nende kannul, sest soovid, et nad valgustaksid ka Sinu teed, juhtataksid ja jagaksid enda Valgust. Vahel hiilid Sa salaja ligi, et teise Valguse soojuses enda külmetavat keha soojendada. Sa oled kurb, vahel ka vihane, sest teiste teedel on valgus, aga Sina kõnnid hämaruse pimeduses, sest mitte keegi ei anna ega laena Sulle oma laternat. Nii leiad end ikka ja jälle valguse ning pimeduse piiril kobamisi edasi astumas. Väsinult vajud Sa ühe puu najale istuma, sest ei jaksa ega taha enam edasi kõndida. Nii Sa siis istud ja ootad, et midagi juhtuks, mis näitaks või keegi tuleks, kes ütleks, kuidas edasi elada.

Sa otsid ja vajad välist valgust, mis peletaks Sinu hirmud, sest pimedus taandub Valguse ees. Ilma välise valguseta tundud olevat hämaruses abitu ja eksinuna. Kui süttib Valgus, siis kõik on justkui peopesal ja Sina oled nähtav ning nägija, kuid pimeduses oled üks nähtamatu osa varjudest. Sa otsid vastuseid, sest tahad teada ja üles leida Tõde, kuid Sa ei taha kõike teada ega näha, sest nii palju on asju ja teemasid, millest vaikid ja mööda vaatad – need peidadki varjudesse enese sisse. Kui Sina oleksid üleni Valgus, siis Sinus ei oleks kohta, kuhu peita kõik see, mida eelistad mitte näha. Sa tead paljut, kuid tahtlikult ei tea seda, mida Sa ei näe, sest seda justkui ei ole.

Kuidas Sa saaksid olla ilus, kui kõikjal oleks valge Valgus, kuidas saaksid Sa olla hea, kui Sinul ja Sinu sees on tumedad tunded ja mõtted, mis ärkavad ja kasvavad, kui kohtud iseendaga kaasteeliste peeglis. Headus on tunne ja ilu on välimus, kuid olemus olles Valgus ei ole ühte ega teist, sest ta lihtsalt on olemas Valgusena. Sina oled Inimene, kellel on Maailmas maine keha ja Sinul on oma teekond, millel kõnnid, Hinge Valgus laternana kaasas, Valguse poole, et taas temaga üheks saada. Kui julge Sa oled, kui palju usaldad olla Valgus. Kas Sinus on teadmine, et Sina ise oled Valgus ja Valgus on teadmine?

Sina inimesena otsid Valgust väljast, kuid nii valides otsid, vajad ja kummardad neid, kellest arvad teadvat, et nende käes on vastused, ning siis jääd Sa seisma, sest usud, et teiste lausutus ongi Tõde peidus, et nii on ja jääbki ega otsi ja küsi edasi. Kuid ühtegi kindlat Tõde ei ole olemas, sest on see, mis on praegu ja ka see muutub kohe. Sinu tee on teekond teadmiste juurde, kus alustad tähtedest, järgnevad sõnad, laused, sisu ja tähendused. Astudes edasi on iga järgnev samm uus hetk, mis liitudes olemasolevaga annab uue tulemuse, tähenduse ja mõtte ning nii muutub Sinu Maailm igal uuel hetkel. See, mida Sa enne ei teadnud seda ei olnud Sinu jaoks olemas, sest Sa ei näinud seda, kuid nähes Sa tead ja nii see ongi olemas. Kasvatades eneses Valgust näed uusi valikuid, võimalusi, märke, teetähiseid. Valgus on seal, kus on teadmine ja hämarus seal, kus on teadmatuse tundmatu maa. Valgus käib Sinuga kaasas, sest ta on Sinu sees – need on teadmised, mida oled läbinud ning nüüd on nad Sinuga. Kuid miski näiv ei ole jääv ja nii ei ole mõtet oma teadmistest kinni hoida.

Valgus on kogu aeg Sinuga olnud, Sinu taskupõhjas kaasa loksunud. Hoia teda enese pihkude vahel ja vaata Valguse sisse, Sa näed Maailma ja iseennast läbi tema. Sina oled Valgus, mis puhastab, lahustab ja vabastab. Lubades enesel olla ei ole Sul vaja kinnihoida, peita ega varjata, sest Sa oled näinud, vaadanud ja lasknud minna. Sa saad oma elu sellisena nagu see on, kui oled valmis vastu võtma oma ülesanded, vastutama iseenda, oma valikute ja elu eest – vaadates enesele otsa ja enese sisse valgusesse, kus ei ole enam kohta, kuhu peita varjudesse oma saladused – Sa oled puhas enese sees enese ees.

Jaksa edasi otsida ja küsida endasse vaadates vastuseid, sest Sina oled enesele peegel, kuhu vaadates näed oma teed. Kui Sulle peegelduses ei meeldi oma tunded ja mõtted, siis vaheta vaatenurka ning astu läbi Hirmust, mis Sinus on Valguse ees, kui kardad avastada seda, mis Sinu sügavustes peidus on. Kohates oma teel takistust ei saa Sinu küsimusele Miks?, anda vastust teine inimene, sest Sinul on tunne ja teema ning seega on vastus Sinu sees. Jah, mõni vastus tuleb kergemini, kuid teiseni jõudmine võrdub mäetipu vallutamisega, kus hirm, väsimus ja jõuetus kasvatavad mägesid, kuid tea, et ausus enese ees lammutab müüre, täidab kraave ja ehitab teid. Vaata julgelt endale otsa ja enese sisse, sest hinnanguid ja arvustamisi siin ei ole, sest hindeid Sulle ei panda ja tulemus on see, milleni Sina ise jõuad. Sina oled raamat, mida Sina ise kirjutad iseendast iseendale. Sina oled Valgus, kes näitab enesele teed muutes valgemaks hetke, et näeksid lugeda seda, mida Sa endasse kirja oled pannud.

Sinu rada võib ju olla juba sissetallatud teedel ja teistele järgi kõndides, kuid see võib olla ka seal, kuhu teed pole veel tehtud. Astu kõrvale ja jäta oma jäljed sinna, kus oled esimene. Kui vaja keera ringi ja mine uuesti teele, sest nii näed Sa seda, mida enne tähele ei osanud panna ja võid üles leida selle, mis Sind ammu oodanud on – avastad aarde ja vaikuse paiga – Valguse enese sees.

Marianne

Soomemaal

26.10.2018.a