neljapäev, 11. oktoober 2018

Sügise nukruses





Sügise nukruses
on udude niiskus,
hallaööde külmus,
uinumise vaikus.
Ööde selguses ja kirkuses
on tähevööde alastus.

Lehe tasases poetuses,
laotudes maale katteks,
on sügise hüvastijätt.
Esimesed jäälilled
on saabuva talve helmed.

Päeval külmetavaid sõrmi
veel soojendab päike.
Pöörad näo tema poole,
püüad viimaseid kiiri,
oled soojuse kallistuses,
hoituna õrnleebes lohutuses.

Tuulega kaasa enam ei lenda,
sest käsi hoiad enese ligi.
Õhkõrnad kleidid,
lendlevad volangid
on peidetud kappi.
Suveööde sume valgus,
päevade vabastav soojus
on nüüdseks mälestus.
Tantsid lõkketule paistel,
hõõguvas söes on elu.

Möödunut tänades,
hetke pühitsedes
on pidu olevikus -
värvide pillerkaar looduses.

Sügis põleb värvide tules,
talv fööniksina
tõuseb lõkke jahtunud tuhast.
Tuleb külm ja valev valgus.
On puhkus, on uue algus.


Marianne

Soomemaal

11.10.2018.a




Kommentaare ei ole: