Kui aja loost saab ajalugu

Üht lugu lõpetades

elamist koristades

kustutan jäljed,

mis siin elatud ajast

maha on jäänud.

Seisan mineviku varemete vahel

ja olen viimane lahkuja.

Unistused, mis olid,

seljataha olen jätnud.

Lasen lingist lahti,

et uks saaks sulguda.

Mõtete lend on olnud kiire,

neil pole äärt ega piire,

Kuid see, mida pole veel olnud

seda pole läbi elanud.

Kui astutud on reaalne samm

ja lõplik otsus tehtud,

siis link libiseb peost

ja uks sulgub -

minu loo lõpp

on teisele algus.

Mul on kahju,

olen kurb

ja mul on valus.

Kurbus sees ei püsi
ja pisarad luba ei küsi.

Kui mälestused pakitud

ja  pisarad on pühitud,

siis aeg on teele asuda.

Ma ei lehvita,

tagasi ei vaata -

minu aja lugu olles ajalugu
on juba lendu läinud.

Marianne

02.10.2018.a