Aeg on hetk, mis kestab, kuid ta ei peatu, et jääda

Ajutist tajume ajalisena ja alalist kogeme ajatuna, kuid aeg on hetk, mis kestab, kuid ta ei peatu, et jääda.

Ajutine on lohutav, sest on teadmine, et ükskord ta lõppeb, saab otsa. Ajutine on hirmutav, sest teda ei saa kinni hoida ega peatada ja nii tuleb hetk, kus tee on käidud. Alaline on kergendus, sest on teadmine, et ta jääb alatiseks kaaslaseks. Alaline on raskus, kui on teadmine, et see hetk ei lõppe ega kao kuhugi, sest on paratamatu. Tahad, et raskused oleksid ajutised nähtused, mis kaovad Sinu teelt. Soovid, et armastus oleks alaline ja kestaks ajatuna.

Kuidas mõõta alalise ja ajutise pikkust? Kas vaatenurga vahetusest võib ajutisest saada alaline ja alalisest ajaline? Kui pikk on hetk, millega mõõdame alalise kestust? Kuidas ulatume mõõtma, kui lõppu pole? Kui lühike on hetk, millega tähistame ajutist, mis alles algas ja just sai läbi?

Alaline ja ajutine on ajatud, vaid Sinu enese tunded ja emotsioonid loovad meeleolu, millega kõnnid ajatus hetkes. Alaline võib ootamatult lõppeda ja ajutisest saada igavik, sest Sinu selles hetkes tehtud samm on valik, mis muudab hetke. Mitte miski ei ole kindel ega jääv, sest kõik on näiline tunne, et aja pikkus on määratletav, luues illusioone tunnete kasvamiseks ja nii saad Sa selle, mida on Sinule kasvamiseks vaja.

Ajutiseks muudab hetke see, kui Sa kardad või soovid kogeda seda, mis sünnib sel hetkel, mil ta lõppeb. Alaliseks muudab hetke see, kui Sa kardad, et ta ei lõppe kunagi või soovid, et ta ei saaks kunagi otsa. Ajutine hetk – Sa ei ole enam siin selles hetkes, vaid elad ootuses, et ta saab kohe otsa. Alaline hetk – Sa ei astu edasi, sest oled siin selles kohas kinni, sest usud ja tunned, et nii on ja jääb. Alaline on petlik kujutelm, sest usud hetke ajatuna kestmas. Ajutine on petlik illusioon, sest usud teda ajalisena kaduvat. Alaline muutub ajutiseks, kui oled vaba edasi minema, sest ühendasid ennast lahti ja hiivasid ankru. Ajutine muutub alaliseks, kui avastad endas soovi jääda ja heidad ankru, et püsida paigal

Pole kindlalt mõõdetavaid algusi ega lõppe, et siin ja praegu tunned, et nüüd ongi algus, keskpaik või lõpp, pigem näed tagasivaadates, kus ja kuidas oli, sest siis oled juba olnud hetkest väljas ja eemal. Kestvas hetkes oled tundes, mis selles paigas Sinu sees on ja seda kogedes soovid, et hetk kestaks kui ajatu või lõppeks ajalisena. Hetk venib, kui Sinul on tüütu olla, sest ta on igav ega köida Sind endasse. Hetk lendab silmapilguna, kui Sinus on elevus ja uudishimu, mis seob meeled ja mõtted käesolevasse olemisse. Kas Sina elad ootuses, et käesolev hetk lõppeks, sest soovid, et ta saaks juba läbi või soovid olla ja kogeda kuni ta kestab?

Marianne

Soomemaal

31.10.2018.a