kolmapäev, 12. september 2018

Kes on kelle jaoks vajalik – Kui 47 aastane avastab, et minu „Mina” on vaid minu Maailma keskpunktiks





Kui laps sünnib siia Maailma, siis on tal ema vaja, kes tema vajaduste eest hoolitseb – teda elus hoiab. Laps kasvab teadmisega, et tema on oma ema maailma keskpunkt, sest tema heaolust sõltub ema oma ja tema vajadused on emale täitmiseks - ta tunneb, et see on tema õigus, sest ta on oluline. Kui laps kasvab suuremaks siis ta avastab, et ema maailma sisse mahub palju rohkem kui ainult tema, ta kogeb, et tema vajadused ei ole enam nii olulised ja tal tuleb õppida enese heaolu eest ise vastutama. Laps õpib tundma, et on olemas tema Mina ja on teiste inimeste Minad ning need on erinevad – tema vajadused ja heaolu ei võrdu teiste omadega. See on loomulik areng ja käib kasvamise juurde.

Kuid vahel ei kasva Laps vanemast lahku vaid ta lahutatakse emast veel enne kui ta on mõistnud erinevate minade, vajaduste ja heaolu olemust. Tema lapsepõlves oli hetk, kus ta avastas, et tema oli küll olemas ja tal olid elulised vajadused, kuid ema ei pööranud neile tähelepanu. Lapse turvatunne sai riivatud, sest ta ei teadnud, kuidas oma vajadustega ise toime tulla ning ta tajus, et tema ise ei suuda ega oska iseenda heaolu eest vastutada. Lapse sees oli uskumus, et tema heaolu on Maailmale oluline ja seega on ka tema vajadused teistele olulised, kuid need jäid rahuldamata ja Laps oli abitu. Kui laps emast lahutati, jäi tema sisse arusaam, et kaks Mina moodustavad koos ühe – Lapse Mina, sest tema on ju Maailma keskpunkt.

Lapse alateadvusesse jäi muster, mis käivitub täiskasvanu eas siis, kui Laps on olukorras, kus tema heaolu tundub sõltuvat teisest inimesest ja tal tuleb viibida keskkonnas, mida ta ise ei suuda muuta, et tagada kontroll oma vajaduste rahuldamiseks. Selles kohas kasvavad temas ebamäärased tunded ja tal on iseendana väga halb olla. Ta on abitu, sest ta ei saa mitte kuidagi teist inimest muuta ega sundida teisiti käituma, et too teeks või oleks nii, et Lapsel oleks hea ja turvaline olla. Laps saab uuesti valusa kogemuse, et ta ei ole oluline, sest teine ei rahulda tema vajadusi.

Täiskasvanu, kelle sees on selline Laps, käib Maailmas ringi uskumusega, et teised on seal olemas tema jaoks ja pärast. Kui ta kohtub, suhet luues, teise inimesega, siis tema jaoks liitub teise Mina tema omaga ja moodustub üks tervik - Lapse Mina ning sellele ühisele Minale on kõige olulisem Lapse heaolu. Tal ei tule pähegi, et teisel on oma soovid ja tahtmised, sest teise Mina ei ole tema jaoks olemas - Laps laienes, kasvas ja teine sai tema osaks. Laps usub endiselt, et teised inimesed tulevad tema Maailma selle jaoks, et temal oleks hea olla, et tema vajadustest saavad teiste inimeste vajadused, sest ta usub, et nii koos olles saab ta selle, mida vajab ja tema heaolu on tagatud. Lapses on veendumus, et teistel on teda vaja, sest tema heaolust sõltub nende heaolu, kuid täiskasvanuna saab ta ikka ja jälle haiget, kui avastab, et teda ei ole vaja, sest teised tulevad ilma temata toime ja elavad ilusasti edasi ka siis, kui teda nendega ei ole. Lapse sees on abitult jõuetu viha, kui teine inimene ei lahenda tema vajadust. Laps ei saa päris tõsiselt aru, miks ei ole tema vajadused teisele olulised, sest kui ta annaks Lapsele selle, mida too vajab, siis tunneks Laps ennast hästi ja ka teisel inimesel oleks tema kõrval hea olla.

Laps ei taha selliseid inimesi oma ellu, ta väldib ja eirab neid, kui kohtub siis on tema sees üks okas, mis torkab ja tuletab olnut meelde. Laps mäletab, et tema vajadus ei olnud sellele inimesele oluline ja tema sees on teadmine, et teine ei vaja teda ega taga Lapse heaolu ka siis, kui Lapse elus on Lapsele oluline vajadus. Selline inimene ei ole Lapse jaoks usaldusväärne, sest ta ei suuda teist kontrollida ja seega on tema turvatunne koos olles ohustatud. Laps sooviks hõivata teise Mina ja teha selle enese osaks, et kontrollida ühist Mina ja tagada sellega oma vajaduste rahuldamine, kasutada ühiseid ressursse enese hüvanguks ja ta usub siiralt, et sellega ühes tagab ta ka teise heaolu, kuid tegelikult ta ei tea ega näe teist, sest on ju ainult üks Mina – tema oma.

Kui Lapsel on halb olla, siis ta räägib ja seletab, mis talle ei sobi, kuidas temal on vaja, et oleks suhtes teisiti, kuidas teine peab muutuma - ennast muutma, et tema heaolu oleks tagatud. Laps on küll ealiselt täiskasvanu, kuid sellise käitumisega on ta ikka kui abitu imik, kes nutab ja laliseb: „Tehke nii, et rahuneksin, siis on teil hea olla!” Lapse sees on alles uskumus, et lahendus tema teemale tuleb läbi teise, kes on tema vajadust mõistnud ning kuna ta on koos olles kohustatud Lapse heaolu eest vastutama, siis ta annabki Lapsele selle, mida too vajab. Laps võib jonnida, uksi paugutada või ära minna, kuid see ei lahenda tema mustrit.

Lapsele tundub lihtsam olla üksi, siis ei sõltu tema heaolu kellestki teisest ja üksinda olles võtab täiskasvanu vastutuse enda eest endale ja rahuldab oma vajadused ise. Kuid suhetes ja olukordades, kus ta võib sõltuda teistest on keeruline ja Laps ei tea, kuidas tagada oma vajadused, kui need pole teisele olulised, kas käituda ja olla kui üksi, kuid milleks siis suhe. Usaldades ja lootes võib uuesti haiget saada ja pettuda, seista tundes, et ta pole oluline, kui tajub, et teise inimese heaolu ei sõltu tema omast ja Lapse vajadused polegi esmatähtsad.

Lapse sees on alles uskumine, et tal hea olla ja hüved olemas siis, kui teisel inimesel on teda vaja, kui ta on tema juurest puudu. Koos olles on ta olemas läbi teise, sest ta on Maailmas sellepärast, et teda vajati. Tema sees on alles tunne, et ta ei saa koos olles ise oma olukorda muuta, sest on abitu ja peab leppima sellega, mida teised talle annavad. Ta võitleb enda koha ja enese eest, kuid Maailm ei ole ainult vajadusepõhine - on vajadus tuleb inimene, kes lahendab, kui pole vajadust siis pole inimest vaja.

Laps sooviks õppida selgeks uue käitumismustri, et tulla toime, kuid see ei ole lahendus. Kas: „Ma olen Sinuga, kui Sa vajad mind ja tagad minu heaolu” või „Ma olen Sinuga, sest mina vajan Sind, minu heaolu on minu enda teha, kuid ma tean, et koos on mul parem.” Lapsel tuleb kasvada sisemiselt, et jõuda sellises olukorras lapse tasandilt täiskasvanu omale, see on vaatenurga vahetusele ja mõistmisele järgnenud muutumine.

Laps vajas Maailma sündimiseks ja suureks kasvamiseks oma ema, sest ilma temata ei oleks teda olemas olnud. Inimesed, kes Lapse ellu astuvad, tulevad selleks, et Lapsel on neid vaja, sest siis saab tema olla see, kes ta teisega koos olles on – kui tal on Ema, siis tema saab olla Laps jne – Laps ise vajab seda tunnet ja teadmist, et teine inimene on tema elus olemas. Suhetes kasvanud tunnetest edasi kõndides avastab Laps endas seest selle Maailma, mida ta läks suurest Maailmast otsima.

Laps ei saa muuta ega sundida teisi muutuma, ta saab otsida lahendust läbi enese. Laps teab, et ta on Maailmas olemas ja selle tõestuseks ei vaja ta teisi, kuid ta vajab teisi, et kogeda ja tunda seda, mida teised talle anda saavad. Laps vastutab iseenda ja oma heaolu eest. Täiskasvanuna on tal õigus valida, kus ja kuidas olla, kui turvatunne ei ole tagatud, siis on tal õigus ära minna ja valida koht, kus on turvaline ja hea olla. Iga inimene on olemas Maailmas ise iseenda jaoks.


Marianne

12.09.2018.a



Kommentaare ei ole: