Energiavoolu
endi sees tunnetame külmana, kuumana, karvade liikumisena,
kananahana jne. Tunne on energia, mis tuleb ja läheb, nimetuna ta
voolab, kuid nimega paneme ta seisma, anname konkreetsuse, et teda
uuesti luua, taastada ja mälestustes elusana hoida, et uuesti end
tunde seisundisse viia. Inimene elab tunnetes, sest see lisab elule
värvi ja vürtsi, kuid annab ka vastandid, puuduse, ülejäägi,
pinge ja plahvatades maanduse.
Me
võime tunda, et meie elus on üks tunne ülekaalus või teisest on
väga puudu, siis järelikult on meie tasakaal paigast, sest tühjust
ei ole, kõik meis on alati täidetud. Me pöörame tähelepanu
sellele tundele, mis kõige rohkem häirib meie toimetulekut,
tavaliselt on see see, mida meis on vähe, millest tunneme puudust.
Otsides erinevaid lahendusi proovime end täita, kuid see on
keeruline, sest puuduse vastand, mida on palju, on võimendunud ja
hõivanud teise koha. Kui me nüüd täidame puudust, siis tegelikult
loome endas ülepinget, sest, mis iganes moel jaotunud tervikule
lisades energiat üha juurde, toimub erinimeliste energiate vaheline
võitlus piiride kaitseks, positsioonide hõivamiseks või
säilitamiseks. Nii toome küll ajutist leevendust, kuid ülejääv
on ikka jõupositsioonil, elujõulisem ja agressiivsem. Meil kulub
väga palju jõudu, et teda vaba ruumi tekitamiseks kokkusuruda ja
see omakorda viib surve suurenemiseni ning siis me ühel hetkel
plahvatamegi. Üleküllusele tuleb anda võimalus väheneda, et see,
mida on vähem saaks endale koha, kus kasvada, sest ta on
kokkutõmbunud ning töötab kaitse- ja alalhoiurežiimil ning temas
endas puudub ressurss iseseisvalt, ilma abita kasvada. Üht energiat
vähendade, toimub, aga loomulik areng, et seejärel vähemust
toetades, saavad energiad ise tasakaalustuda.
Seal,
kus me oma tähelepanu hoiame seda toidame ja see energia suureneb
või väheneb veelgi. Leides endas tunde, mida on vaja vähendada
ning hoides oma mõtted tema juures, anname talle veelgi jõudu
juurde. Kuid tegelikult oleks vaja leida talle kanal, kasutada
üleliigne paremal võimalikul moel ära. Kui ütleme: „Ma olen
vihane”, siis olemegi, kuid suunates oma tunde mingi konkreetse
ülesande lahendamiseks, siis ühtlasi vähendame nii energiat, kui
saame tugevama tõuke edasi minekuks.
Tegelikult
on meil igal ühel oma põhjus, miks me toodame üht energiat
iseendas pidevalt juurde, tekitades ise ülejäägi ja puuduse.
Kunagi oli meil seda tundeenergiat vaja ja üks muster käivitab
selle kogumist üha uuesti meie ellujäämise nimel. Seega me ise
hoiame oma seisundit üleval. Me oleme õppinud seda tundeenergiat
tootma ja selle abil oma igapäevast või pinget loovaid hetki üle
elama. Meie elus on midagi väga tõsiselt paigast ära ja oleme
tasakaalust väljas, sest oleme kohas, kus meil on väga halb olla.
Mõte kohast, tegevusest jne käivitab meis energia tootmise, et
selles situatsioonis ellu jääda. Seni kuni me ei ole leidnud ega
kõrvaldanud pinge tekitamise allikat, kordub kõik ikka uuesti ja
uskudes, et meil on seda tunnet vaja, loome endale situatsioonid, et
seda üha uuesti taastoota või koguda. Iga meie tunne on nii tugev
ja võimas, et sellega suudame ka teised inimesed lükata meile tundele lisa
tootvasse situatsiooni. Võib olla meid häirib see ja me proovime
tunnet endas alla suruda või ära peita, kuid me ei saa endas
peituvat vulkaani olematuks muuta. Võib olla oleme unustanud tee
sellest tundest välja, ei oska seda teha või ei tule isegi enam
selle peale, et ka teisiti on võimalik, sest see on meie elu
loomulik osa.
Mis
on see põhjus, miks Sa ilma selle tundeta elada ei saa?
Mina
vajasin „Viha”, et tulla toime Ohvri rolliga, sest kui tunned, et
mitte midagi ei sõltu Sinust endast, siis oledki teiste lükata ja
tõmmata. Viha – nende vastu, kes ei tee nii, et Sinul oleks hea
olla. Viha – nende vastu, kes teevad nii, et Sinul on halb olla.
Viha – Maailma vastu, et Sa pead sellist elu elama. Viha –
iseenda vastu, et Sa ei suuda olla selline, et teised oleksid
sellised ja annaksid selle, mida Sinul vaja on. Selle kõigega toime
tulemiseks oligi vaja suurt ja pidevalt taastuvat „Viha.”
Seega
vajasin ellujäämiseks viha, kuid Armastus minus oli allasurutud ja ma ei
osanud ega suutnud teda kasvatada, sest minul ei olnud temast abi ja
nii ma elasin janunedes Armastuse järele. Tundsin, et olen armastust
väärt, kui teised seda mulle annavad ja nii ütlevad, elasin
väliste märkide järgi, kuulamata iseennast. Kui keegi jagas
armastust, siis minus oli ikka puudus, sest toitusin teiste jagatust
ja ma ei tulnud selle pealegi, et saan seda ise endale anda - ohver
ootab, et talle antakse. Kui tundsin, et mulle anti armastust, siis
tahtsin kindlustada, et see oleks kui toit kogu aeg saadaval, kuid
see ei olnud võimalik ja nii luuras „Viha” koguaeg suhete
kõrval, et mind kaitsta. Ma kisendasin Armastuse järele, kuid
elasin „Vihaga”, sest tema aitas ellu jääda.
Ohvri
rollis olles oled iseenda ohver, sest oma uskumusega ei luba Sa endal
elada sellist elu nagu Sa tegelikult saad elada, kui võtad vastutuse
iseenda ja oma elu eest. Allaheitlikkus toob kaasa letargia, oled oma
tundes ja ei liiguta, sest ei usu, et oled võimeline oma elu ja
ennast muutma, et oskad ise astuda. Võitlustahe enda eest,
küsimustele vastuste otsimine, aus endasse vaatamine ja
tunnistamine, et „Mina olin”, kuid enam ei ole on võtmeks
edasise ja oleviku juurde. Võib olla Sa ei leia veel üles või ei
mõista, kust tundeuskumus alguse on saanud, kuid kui Sa oled
mõistnud, kuidas ta Sinu see töötab on juba algus tehtud ja Sa
saad edasi minna – vastandi poole, teel olles küll kõikudes ja
kaheldes, kuid siiski tasakaalu taastades.
Marianne
14.03.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar