Kui Ei – ei ole argument

Viieaastase pojaga maid jagades sain aru, miks minu Ei – ei ole talle piisav põhjendus, et oma tegevus katkestada ja teha nii nagu mina soovin või paremaks pean. Selles käitumises tundsin ka iseennast ära, kuidas mina ise olen Ei -dele reageerinud.

Teise poolt öeldud Ei on sein, mida lõhkuda. Ta on kui punane rätt härjale, mis kutsub ründama. Teise Ei, ei ole minu enda otsus vaid teise püüe minu teed määrata. Teise Ei kõlab lõplikult, võimaluseta teed jätkata.

Ma jätkan oma tegevust, sest teine mind ei peata. Ma ei mõista või ei taha aru saada, et Ei oli öeldud just sellele tegevusele ning on olemas teised võimalused ja valikud, kuidas teed jätkata. Lihtsalt mul endal tuleks leida viis, kuidas midagi oma tegevuses või mõtlemises muuta, kuid mina käsu peale end ei muuda. Ma muutun siis, kui ise tahan, kuid jonnides hoian kinni just sellest teest, mis siis, et öeldi Ei, kuid mina ju ise valisin selle. Nii näengi vaid oma valikut ja Ei-d, mida lõhkuda, et ennast tõestada – mina suudan ja saan, sest mina tahan nii. Ma ei oska lahti lasta ega vabaks anda, sest olen oma lõpliku valiku teinud ja klammerdun selle külge, et tõestada minul on õigus ja teine eksib.

Marianne
02.03.2018.a