pühapäev, 4. veebruar 2018

Enesemüümine on ebakõla rolli täitmise ja iseenda tegeliku olemuse vahel




Valitava rollinime valime eesmärgist ja tasust lähtuvalt, kuid rollis olemise kujundame tegevuse käigus, seega rolli valides ei tea me kunagi päris täpselt, kuidas sellega toime tuleme, mis temaga kaasneb ja, mida see meie jaoks tähendab. Hetkel kui loome uut rolli, paneme endale paika raamid ja reeglid, et jõuda soovitud tulemuseni, ettekujutuseni sellest, milline peaks roll ja meie selles välja nägema. Kui me ei tunne veel ennast, siis loome endast kuvandit, pilti inimesest, keda arvame end olevat või kelleks võimelised muutuma.

Rollis olles anname sinna oma panuse – see on meie hind rollis olemise eest ja saame vastu tasu – see on boonus, mis tuleb eesmärgi täitmise eest ja hoiab meid rahulolevatena. Rollil on üldisest eesmärgist tulenev tasu ja tegevuste, mille tulemus on otseselt kaaslasele suunatud, eest saadav tasu.
Rollinime valides on meil rollile ja rollipartnerile ootused, millisel kujul ja kuidas peaksime rolli täitmise eest tasu saama, et see rahuldaks meie vajadused. Tegelikkus võib erineda oodatust, sest ka teine inimene avastab endale rolli tähenduse ja loob selle sisu, alles rollis olles. Rollis olemise eest makstav hind ja saadav tasu peaksid olema tasakaalus.

Rollinimi ja rollis olemine seavad meie ette ülesanded ja kohustused, mida peame täitma, kas tahame või mitte. Rahulolevatena anname rolli ja partneri heaolu tagamise nimel oma panuse kingitusena, kuid rahulolematuna teame täpselt, mida pidime teise pärast tegema. Raske on lahti lasta ja muuta neid rolli täitmisi, mida me ei saa endast enam lahutada või mille nägu me tahame iseenda kuvandina avalikkuse ees alles hoida. Kui loome olulises suhtes endast kuvandi ning mida rohkem see meie tegelikust olemusest erineb, siis seda raskem on seda hoida ja seda suuremat tasu me oma rolli eest ootame. Sellel, kas oleme rollis iseendana või kuvandina on väga suur vahe, sest hoides avalikkuse ees üleval kuvandit iseendast, kes me tegelikult ei ole ning tehes oma tegemisi teiste jaoks, teeme me teeneid - me müüme iseennast ning andes, hoiame sellest mõtetega kinni, sest ootame tasu – me küll väljendame end andjana, kuid tegelikult müüme ennast. Kui ootused rollile ei vasta tegelikkusele, siis tunneme ennast petetutena, sest saadav tasu ei ole kunagi enesemüümise vääriline ning iga teene eest makstud tasu väärtus tõuseb ja kahaneb, sõltudes otseselt meie enesetundest ja suhte seisust teise inimesega. Teine inimene ei saa, aga aru, mis toimub, sest meie väline kuvand ja meie sisemist pahurust väljendavad rektsioonid ei lähe omavahel kokku.

Ühel hetkel võime enda jaoks avastada, et me ei taha, oska või ei suuda rollis iseendana olla, kuid sellest välja astuda ka enam ei saa, siis oleme pidevalt rahulolematud, mis väljendub kõrgendatud tasu nõudmises sellelt, kelle pärast peame rollinime kandma. Roll muutub kohustuseks, kui tunneme, et me ei suuda rollile enam endast energiat anda, sest oleme ise tasakaalust väljas. Olles rollis kuvandina ei saa ega anna me energiat iseendana vaid pildina, sest peame andma seda, mida meis ei ole ja tegema seda, mida teha ei taha ning peame vastuvõtma sellist energiat, mida tegelikult ei vaja, kuid sellisel kujul me ei täida iseennast, rolli ega rollipartnerit, sest kuvandina jagatav ja saadav energia ei täida meie tegeliku olemuse vajadusi.

Rollis olemine teeb haiget ja me kaitseme ennast kui tunneme, et rollipartneri ootused ja nõudmised meile, kui kuvandile, sunnivad meid tegema ja andma seda, mida me ei taha ega suuda, sest see tuleb meie enese arvelt. Soovime olla üksi ja eraldi, sest siis ei pea tegema neid asju, mida ei taha, tahame olla ja anda ainult iseendale. Me ei julge muuta rolli endale vastavaks, sest rollil on raamid, mille muutmine tähendab lõhkumist, valu ja hirmu teadmatuse eest, mis saab edasi. Lahendus võib olla kuvandist kinni hoidmine, rollipartneri vahetamine või rollinimest lahti ütlemine, kuid alati ei ole see võimalik. Mis iganes põhjusel sai see kuvand endast kunagi loodud, siis nüüd on selge, et enam ta ei tööta. Igas suhtes on andmine ja on saamine ning loota, et see, mis algul vaikides või ka rääkides, sisu ja tähendust teades või mitte, kunagi endale võeti, peab vastu igavesti, siis on see enesepetmine.

Lahenduse võti on iseenda tegeliku olemuse tundmises ja iseendana rollis olemises nii, et ka teine inimene seda näeb. Me olime enne rolli, oleme selle ajal ja ka peale seda iseendana olemas. Tundes, et rollilahendus ei tööta, siis tuleb meil endal astuda samme selle muutmiseks. Mida teadlikumaks saame iseenda tegeliku olemuse kohta, seda rohkem avanevad silmad ja hakkame mõistma ning nägema teiste inimeste olemusi nende käitumise taga. Rollis olles on meil endil vastutus oma rolli ja iseenda täitmise ees ning meil tuleb mõista, et muutudes ise muutvad ka meie rollid ja rolli täitmised.

Olles rollis, on meil tasu, mida me alati ei oska täpselt määratleda, kuid meie sisetunne annab rahulolematusena märku kui me ei saa enda jaoks piisavalt, meis süveneb puudus ja kasvab vajadus, millegi järgi, mis lõhuks suhte või tasakaalustaks selle. Seni kuni oleme rollis küsimata „Miks?”, on see kohustus, mida täidame, sest ütleme endale: „Ma pean!” Rahulolematuse süvenedes, aga nõuame muutust, sest meis ei ole enam energiat anda, sest see tuleb enese lõhkumise arvelt läbi negatiivsete tunnete ja reaktsioonide teise inimese vastu. Taastudes võime jälle suuta, kuid lõksus oleku tunne tuleb seni tagasi, kuni oleme läbi iseenda mõistmise puuri ukse avanud ja saanud aru, et meil on olemas meie valikud ja, et enne uute otsuste tegemist või vanas jätkamist saame, võime ja peame endas tasakaalu otsima ning alles selle leidnuna tegema ja andma nii, et see ei oleks enesemüümine. Me anname endale võimaluse iseendaga kokkuleppida rollis olemise tingimused ja nende täitmise nii, et julgeme öelda, mida me tunneme ning teha suhtes seda lõhkumata muutusi nii, et meie sisemine ja välimine väljendus ning enesetunne oleksid kooskõlas. Me oleme iseendana olemas.


Marianne

04.02. 2018.a

Kommentaare ei ole: