Elu varjuteatri rollis

Hommikul tõustes,

iseendana virgudes,

voodiserval istudes

selga panin esimese rolli.

Mu kapp täis on erinevaid kostüüme,

mõni mõnusam kui teine,

mõni kisub ja on väikseks jäänud,

teine kui telk mind endasse peitnud.

Astun lavale olles keegi,

kelle valisin rollide seast.

Istun Sinuga varjuteatris,

selg vastu kivist seina,

iseennast varju peites,

vaatame, kuidas

varjud meie ees

ühest rollist teise kõndides,

tõsimeeli oma eludes,

valgustatud lavalaudadel

erinevaid osi mängivad.

Me ise lavastajaks oleme,

teksti ettekirjutame,

piirid paika paneme,

iseennast rollidesse mängime.

Rollis ettekirjutatud teksti

kindlas kohas ettekanname.

Küsime seda, mida kuulda tahame,

ootust täites nii ka vastame.

Rollijoonis määrab liikumise,

et ei lõhuks rolli piire,

ega looks segadust lavale,

seda täpselt jälgime.

Kui sulgub eesriie,

maskid eest võtame,

rolli riidepuule riputame

ja oma teele läheme.

Sa istusid minu kõrval,

kuid meie vaikisime,

sest kui kõhurääkijatena

me rollis olles varjule

oma hääle andsime.

Me kohtusime täna

ja laval vestlesime,

kas see, millest rääkisime

ja, mida kuulsime,

oli see, millest mõtlesime

ja, mida tundsime.

Anna mulle andeks,

et ma Sind üles ei otsi,

küsimusi ei küsi

ega hoia Sinust kinni.

Mina astusin varjuteatrist välja,

läksin kõndima sinna,

kus see, mida räägin ja kuulen

on päriselt olemas ja tõsi.

Mina ei ole enam roll ega joonis,

olen täiesti olemas olev reaalsus.

Marianne

07.02.2018.a