Veepeeglis muudetud Mälestus – Meditatiivne rännak vol 14

Täna kõnnid, Sa mööda teerada. Rada, mis kulgeb mere ja metsa piiril. Kord lookleb ta rannaliival ja teisal põikab ta puude vahele, samblasele rajale. Vaata, kuidas sipelgad raja pealt männiokkaid pessa viivad. Vaata, kuidas valgevahused lained randa vaovad, et taas mere rüppe pugeda. Mõõda puutüvede sihvakust ja vaata nende latvu, mis sinise taeva taustal Sulle viipavad. Vaata päikest, mis mere oma sooja kullasäraga üle on valanud. Tunneta, kui mõnus on olla. Nii kerge on hingata ja nii vaba on Sinu meel.

Sa korjad kaldaliivalt pihku, sooje päikesesäralisi kive ja pärlitena paistvaid teokarpe. Rada juhatab, Sind nüüd kivideni. Kivid on suured, soojad ja tugevad. Kivide vahelt voolab maa seest välja allikas. Läte, mis on selgemast selgem, puhtamast puhtam ja tasasemast tasasem. Sa põlvitad ühele kivile, mis allika kõrval lebab. Sa poetad, peo seest, allikasse kivid ja teokarbid. Sa vaatad, kuidas nad tasakesi põhja vajuvad ja oma koha leiavad.

Allikavees peegelduvad Sulle vastu: Sina, taevas ja puud. Tasakesi libistad Sa oma peod allikavette ja tõstad pihkudega vett joomiseks. Sa rüüpad sõõmu – vesi on pehme, värskendav ja avardav. Sa võtad veel kord allikast vett ja nüüd pesed Sa sellega oma silmad ja näo. Sina ja allikas olete nüüd seotud. Allikas peegeldab nüüd Sind, nii nagu Sa oled. Allikas on kui puhas lõuend, mis näitab Sulle Sinu tundeid – seda, mis on Sinu sees.

Sa vaatad veepeeglisse ja nii Sina kui Sinu peegeldus naeratate teineteisele. Sulle meeldib see, mis Sa näed. Palun sulge nüüd silmad ja mõtle ühele inimesele, kes on või ei ole enam Sinu elus osaline. Mõtle inimesele, kellest Sinusse jäänud mälestus, teeb Sulle haiget või muudab Sind kurvaks, vihaseks, solvunuks. Mõtle inimesele, kellest jäänud mälestus, loob Sinus taas negatiivse tunde.

Ava silmad ja vaata uuesti veepeeglisse. Sa näed, kuidas Sina oled moondunud tundeks ja vesi on muutnud oma värvi. Iga kord, kui Sina sellele inimesele mõeldes, oma salvestunud tundega mälestuse avad, muutub Sinu sisemus selliseks nagu see veepeeglis paistab.

Sa vaatad vette ja mõtled ajale, mis Sa selle inimesega koos veetsid. Teil oli häid ja halbu aega, toredaid ja vähem toredaid hetki, armsaid tundeid ja purustavaid emotsioone – seal oli kõike. Otsi nüüd oma mälestuses üles koht, kus Sa tundsid end hästi, õnnelikult, vabana, turvaliselt ja eriliselt armastatult või hoitult või tänulikult. Otsi oma mälestuses üles koht, kus Sina tundsid, midagi sellist, just tänu sellele inimesele - teie koosoldud ühise hetke eest. Hoia seda hetke endas, vaata ja tunneta seda. Jäta see meelde, et järgmine kord kui see inimene meenub, siis tuleb Sinu silme ette see hetk ja Sinu sees loob end see positiivne tunne. Hoia veel seda uut mälestust ja vaata vette. Mida Sa seal näed? Sulle meeldib see pilt, see Sina ja see veepeegli värv. Tunneta, kuidas Sinu keha hingab sügavalt välja, vana, mälestusse salvestunud energia, vabanes, luues uuele mälestusele ja energiale koha.

Kui Sa soovid, võid täna veel oma mälestustesse salvestunud energiaid muuta. Kui ei soovi, siis rüüpa veel kord allikast ja pese ka oma silmad ja nägu. Sinu sisse jääb jälg allikast, selleks, et Sinu sees oleks kergus ja avarus ning Sa näeksid, kuidas Sina ise oma elu luua saad. Täna allikat. Täna teda saatmise, juhatuse ja hoidmise eest.

Sa lähed kõndides randa. Sa libistad riided oma kehalt ja astud vette. Lainevaht peseb õrnalt Sind puhtaks. Vanad mälestused libisevad vette ja lahustuvad laineis. Sina puhastud vees veena. Sa astud kaldale ja päike kuivatab Sind. Tuul lehvitab Su juukseid – õrnus, hellus ja õhulisus on Sinuga selles tuules. Sa naerad naeru, mis on nii vabastav, kerge ja helde. Armastuse pärlid voolavad rõõmupisaratena Sinu silmist. Sa püüad need pihku ja seod neist endale kee kaela. Iga muudetud mälestus on helguse, sära ja armastusega Sinu sees ja pärleina Sinu kaelas.

Marianne

13.09.2017.a