Tänase tänu

Tänane tänu

Ma tänan, et on päev, mil päiksega ühes tõusin,

koos käima hommikusel uduniiskel teel.

Tuul tuli kaasa ja lennates kuivatas maa,

kingiks sahisevate lehtedega kirjas mu raja.

Sookurg taamal, kui „Tere” huikas,

hing, minu sees, talle vastu hõiskas:

Ma tänan, et tänane päev on käes,

eilne läks mööda ja homne veel ees,

kuid mina olen siin, tänase sees.

Ma olen vaba ja valmis minema,

vastu sellele, mis tänases ootamas ees.

Hommik, mil päike nii soojalt paistab,

puudutades õrnalt mu palgeid,

kui ütleks ta: „Sa seisad nüüd omil jalgeil,

aeg on kõndida, aeg on minna.

Vaata seda, mis köidab Su pilku,

kuula seda, mis kõnetab Sind,

sest Sinul on käia tee, mis Sinule loodud,

kui udu hajub, siis rada laotub.

Sa astu, see esimene samm, Usalda,

ja juba järgnebki järgmine – ja nii, Sa kõnnidki, iseenda teel.”

Tunde, mis tuleb ja takistab teed,

võtan pihku ja vaatan, seejärel,

õrnalt ta tuulele kaasa annan,

lasen ta lendu ja ise end vabana tunnen.

Ma tänan, et Sina käisid kaasas,

kui oli raske ja kaaslast vajasin teel!

Ma tänan, kui mõttes mind saatsid,

oma tuge ja toetust nii mulle andsid!

Ma tänan, et olen olemas,

mina ise, käimas iseenda teel!

Marianne

21.09.2017.a