Simo´le, aitäh, et peatusid ja lubasid vaadata
Sinu
silmade sügavusse vaadates, mõistsin, et Hingedel pole sugu, Hing
on igavene, kulgedes ajatuna tulemiste ja minemiste mustris. Sind
lahkudes kallistades, tajusin, et argipäeva rutus kehade kohmakas
kontakt on vaid hetke puudutus. Hingede kohtumiseks on vaja
teadlikult kohal olla, oodata meelte rahunemist ja keha,
väljahingamisel, lootosõiena avanedes, tajuda seotust teise
Hingega.
Maailma
kehastudes näeme vaid pealispinda – kõndivaid ja kõnelevaid
kehi. Silmade sügavusse vaatamata, ei näe Hinge valu, mida ta
tunneb oma teadmiste pärast, Hinge ilu – see, et ta mõistab
Inimeseks olemist ja armastab teda kõigest hoolimata. Südamega
kuulamata, ei kuule Hinge laulu, mis kõlab, igal ühel, omal viisil
teiste Hingedega ühte.
Marianne
30.09.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar