....
kõndimas teel
Elus
on nii palju hetki, kus tuleb lihtsalt tugev olla. Need on kohad, kus peab suutma olla, et järgmine hetk jõuaks tulla ja mina, jaksaks, veel olemas
olla. Kas jõuan ja jaksan, sel hetkel, kõik oma tunded nii läbi
elada, et saan nad selja taha jätta? Vaevalt, sest just oma tunded
surusingi maha, hoides end tundetu ja tuimana, sest vaid nii suutsin
järgmise sammu astuda.
Leitud
ja lahti lastud hirm – uuesti haiget saada – oli vundamendiks
minu tunnete majale, mis nüüd laguneb. Pragudest tulevad välja
tunded, mida olen kunagi allasurunud. Olen kohal tänases päevas ja
siis korraga, on üks mõte, nähtud pilt, koht, kuuldud heli -
lülitiks tunde lahti laskmisele. Lasteaias, nutva tüdruku pilk,
viis mind lapsepõlve tagasi, nii sügavale, et sündis lugu minu
valust ja kurbusest. Looga, vallandus väikse tüdruku olemise raskus
- olla üksi – vabanemine toimus nii füüsilisel kui ka vaimsel
tasandil.
Laupäeval
hommikul sõitsin taas Tallinna. Ees ootasid kaks päeva - iseenda
leidmist, hääle ja muusika sees. Tee viis Olevistest mööda, aega
oli ja nii astusin kirikusse sisse. Istusin päikselises saalis,
tunnetasin ja olin kohal. Pisarad hakkasid voolama, kui vaatasin
pragulist seina ja akent, millest valgus sisse voogas. Sel hetkel
nutsin pisaraid, mis olid aastatega minu sisse kinni jäänud.
Mõistsin, et minu keha otsib tervendust, vajab vabanemist ja lahti
laskmist, kõigest sellest, mis mina tema sisse olin kogunud.
Kogetud
päevad olid vabastavad ja mind muutvad. Teadmine, et olen õiges
kohas, sai visuaalse kinnituse, kui võtsin kaardipakist valge
öökulliga kaardi. „Tänase tänu” loole, olin lisanud video,
milles valge öökull lendas ja nüüd, vaatas ta mulle
kaardi pealt vastu.
Esimest
korda, väljendasin ennast kui hääl. Samm, sammu järel, vabastasin
ennast piirangutest ja lubasin ning julgesin olla mina ise. Kui
esimesel päeval, tantsides, tuli teekaaslastele silma vaadata, siis
ma ei suutnud ilma pisarateta seda teha, sest neis kohatud lahkus,
armastus ja siirus ei olnud justkui minu jaoks. Teisel päeval, endas
leitud laulu lauldes, vaatasin kaaslastele silma, sest mina, olin
enda sees kohal. Ma ei põgenenud enam inimeste eest, ega vältinud
silmsidet, ma ei häbenenud laulda, sest ma olin see, kes ma olen.
Ma
tänan!
Marianne
25.09.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar