Suhete
hääbumine ja inimeste valimata jätmine andis võimaluse jääda
iseendaga kahekesi. See oli raja alguspunkt, kust hakkasin iseendasse
kõndima. Ma ei lahustunud enam välises, ega peegeldanud teda ja ei
täitnud end temaga. Jäin vastamisi iseendaga, täites ennast ja
peegeldades iseennast isendale. See oli ainuvõimalik tee. Olen olnud
hoitud ja kaitstud, sest minul on see võimalus ja ma kasutan seda.
Kõik
teed viisid iseendani. Septembrist alates hakkas mees Soomes tööl
käima. Ka see andis omamoodi uue vabaduse. Veel novembris, ühel
koolitusel osaledes, soovisin, et ma leiaksin vähemalt ühe või
mõned nö minu inimesed, aga detsembris lõpetasin FB-s iseenda elu
jagamise, tuttavate laikimise ja postituste jälgimise, lahkusin
gruppidest ning eemaldasin kõik meeldimised firmadele, üritustele,
gruppidele jne – lõpetasin oma osade laiali jagamise. Trennidest
jäi ainult üks, qigong. Koolitusi, üritusi ja kohtumisi enam ei
valinud. Suhtlus välisega jäi lihtsalt juhuslike kohtumiste tere
tasemele. Võtsin vastu selle, mis minuni otse ja vahetult jõudis.
Kuulasin ühte mantrat 40 päeva järjest, seejärel järgmist 40
päeva ja peale seda veel ühte ca 30 päeva. Teise mantra kuulamise
ajal algas lugude sünd ja jaanuaris lasin lendu oma esimese. Peale
uue õpetaja juures shindo massažis käimist alustasin blogiga. Kaks
korda vaatasin endasse avitaja mehe abiga. Nii olen ma seda rada
iseendasse kõndinud, hetk hetke järel, ausalt iseendasse vaadates,
ennast avastades, lugusid lahendades ja edasi astunud õppides
usaldama õpetajat iseendas.
Kuidas,
siis kasvada suureks? Kuidas olla Mina ise Minu enda piiridega Minu
enda piirides? Kuidas jätta kõik väline iseendast välja? Kuidas
leida see punkt, mis annab kindluse. Punkt, mis võib muutuda, kuid
ometi annab turvatunde? Kas see on minu kese/ olemus/ tuum? Kui enne
ei olnud välist kasvatajat, siis kuidas olla nüüd iseenda õpetaja?
Oma
lugusid lahendades, küsimustele vastuseid otsides ja leides. Kogetut
iseendast üles kirjutades, et ridu üle lugedes mõista nende
õppetükkide olulisust ja nähe neis teejuhti iseenda piiride
loomisel. Lugusid lendu lastes vabastan ruumi, mille seni täitsin
välisega, et nüüd täita see enda loomisega. Kõndides kui mööda
spiraali, tõustes üha kõrgemale, et minna järjest sügavamale
iseenda keskpunkti poole ja seal kasvades-kasvatades luua piir Minu
ja Välise vahele.
Iseendale
kirjutatud lood iseendast on kingitused Minule endale ja mina lasen
need lendu, kingituseks Maailmale, kus neid saavad lugeda inimesed,
keda need lood kõnetavad.
Jätkub...
Maailma,
iseennast ja Sind tänades
Marianne
04.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar