Minu teekond ...

Minu elu on teekond igas päevas, igas hetkes. Teekonna alguspunkte võin panna sadu, oleneb millisest küljest läheneda, lõpppunkti hetkel veel ei näe. Ma ei märgista algust, keskpaika ega lõppu, sest liigun tervel skaalal, punktist enne sündi homse aimduseni.

Käin teed iseendasse kui teokarbi keerde mööda. Spiraali pidi liikudes - uus tasand, uus ülesanne, lahenduse leides edasi üha kõrgemale tõustes, jõudes omal moel tagasi sinna, kus olen juba olnud, kuid ometi liikudes tuumale aina lähemale. See on juba läbitud teemadesse, veel sügavamale sisse minek. Kõik, mis on lahendatud, on olnud minu lood ja leitud lahendused on saanud uuteks võtmeteks järgmiste uste avamisele.

Vahel tundub mulle, et minu põllupeenar on ikka hästi huvitavalt rohune. Oh, neid juuri, mis seal pealispinna all ja sügavuses roomavad. Kord saan vaid jupi kätte. Kord on juure lahti tõmbamine nii valus, et pisarad voolavad. Kord suudan terve kera kerida, enne kui mõlemad otsad eemaldatud saan. Mõne taime olen enda arust juba väljajuurinud, kuid uue võrse tõustes saan aru, et ikka veel on osake temast minu sees alles.

Järgmiste lugudega jagan oma kõige sügavamat alusmustrit. See on koht, kuhu ma hetkel oma lendu lastud lugudega jõudnud olen. Seal sees on osakesi eelmistest lugudest, mis nüüd on suureks tervikuks kokku saanud. Seda mustrit läbielades ja kirja pannes vaatan ma oma senisele elule uue pilguga tagasi. Ma olen mõistnud miks ja mille mõjul ma olen oma tegusid teinud, kuid ometi on hetketi tunne, et mina olen üleni vale. Elanud päevast päeva, olemas olnud ja tegemisi teinud, teadmata ise: Miks ometi. Tundmata iseennast, otsinud oma Minale turvalisi piire väljast, sest pole neid osanud iseendale luua.

Marianne

01.06.2017.a