neljapäev, 15. juuni 2017

Kuidas ma usun iseennast, et mina olen tervik






Ma olen tervik. Ühel hetkel mõjutas mind väline nii, et ma tundsin tunnet. Tunnet, mis tekitas minus emotsioone. Emotsioone, mis ei olnud meeldivad. Mulle tundus, et kui ma neid tunnen, siis on minus midagi puudu. Ma arvasin, et tervik ei tunne negatiivsust vaid lihtsalt on oma rahulolus. Ma ei teadnud, et suhe välisega tekitabki erinevaid tundeid. Tundeid ja emotsioone, mis olenevad minu ja välise suhte iseloomust, kokkupuutepunktist ja meie olemustest.

Kui ma tundsin, et puudu on turvatundest, siis sündis vajadus selle täitmise järgi. Kuna vajadus tekkis kontaktist välisega, siis lõin uskumuse, et tema saab turvatunde minult ära võtta ja tagasi anda. Väline ei oma võimu luua minus puudust, ma annan selle talle ise läbi oma reaktsiooni – hirmu.

Hirm. Ma ei usu ega usalda iseennast, sest minus on Hirm, sest kunagi tungis väline vaimselt või füüsiliselt minu piiridest sisse. Mulle tundus, et ma ei saa iseenda kaitsmisega hakkama. Jah, välisel on võimalus mulle haiget teha. Ma elan turvatunde puuduses, sest tunnen hirmu kuna usun, et ühel hetkel teeb väline mulle uuesti haiget. Võib olla teeb, võib olla ei tee. Kuid tema võimu uskudes ja iseennast mitte usaldades elan ma turvatunde puudusega.

Kõlab uskumatult kui ma ütlen iseendale, et tegelikult olen ma tervik, kus mitte midagi ei ole puudu ega üle. On vaid tunded, emotsioonid ja uskumused, et see nii ei ole. Ma mäletan hetki, kus tundsin armastust iseendas. Ma teadsin, et armastus on Minus ja Mina olengi armastus. Väline oli väljas, ta võis teha, mis tahes, kuid mind see ei mõjutanud, sest kõik ümbritsev voolas eemal ja minu pealt maha.

Kas usaldada iseennast, et olen tervik või uskuda välist, et temal on võime minult võtta ja tagasi anda. Kuidas taas iseennast usaldada.

Minu keha on tervik. Kui sean ja suunan oma mõtteid, kuid keha on paigal, siis suudan õppida uusi käitumisviise kaitseks välise eest, kuid ma ei ole tervik, sest ma ei usu ega usalda iseennast. Minu füüsiline keha hoiab kinni minu tunnete füüsiliste reaktsioonide mälestused. Kui väline tegi haiget, siis minu keha reageeris. Nii nagu minu silmades on mälestuseks pilt, kõrvus heli, on kehas mälestus tema rektsioonist minu kaitseks. Mina olen tervik ja ma reageerin tervikuna. Selleks, et leida lahendus usaldusele tuleb lahendada see küsimus tervikus. Ma võin tegeleda iseenda kehaga, kuid seni kuni mõte on mängus oman ma kontrolli ja see ei anna tulemust terviku täitmiseks. Ma võin käsuga lõdvestada oma keha osi, kuid sealt ei vabane mälestus, mis seal on. Ma ei tea ega tunne teda seni kuni pole andnud talle nime. Minu keha reageerib, enne kui ma jõuan mõelda ja käivitab uuesti minus vajaduse turvatunde järele.

Võtmeks on heli. Heli ei oma mõtet, ta on energialaine, mis liigub minust läbi, pannes keha võnkuma. Heli, mis on füüsilises kontaktis minu kehaga st heli allikas on vahetult keha peal, kohal, kõrval, all ja, mida ma saan liigutada terve keha ulatuses. Heli, mis tuleb mulle sobivast instrumendist tiibeti kellad, kristall-helikauss, trumm, gong, tuulekell jne. Heli lained lainetavad minus ja minu keha reageerib igal tasandil, igas kohas. See on protsess, mis vabastab suletud mälestused. Seisnud energia pääseb liikuma ja iga uus laine puhastab.


Marianne

15.06.2017.a

Kommentaare ei ole: