Katkised Eestimaa Killud....

Pühendatud Vanavanaemale, kes jäi Siberi mulda, et mina saaksin kord sündida.

Vanaisale, emale ja tädidele, kes tulid, kuid ei saanud kunagi Oma Koju tagasi.

Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.

Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, sest neid saadeti siit välja - kaugele Siberi teedele.

Omad eesti inimesed saatsid püssidega eesti inimesi Eestimaalt välja.

Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, loksudes täistuubitud vaguneis raudsetel teedel.

Laste pilk riivamas kodutalu mängumaid, Vanaema pilk kaitsva kattena lastelaste peal.

Rongi rattad kõlksumas: Hirm, Hirm, Surm, Elu, Elu, Surm, Hirm, Hirm.

Miks? Kuhu? Mille eest? Pikk ja lõputa tee, trellid ja püssid. Hirm, Hirm.

Kuidas leida tee tagasi? Kuidas saavad lapsed tagasi kui mind enam ei ole? Hirm, Hirm.

Hirm tarretas pisarad silmadesse, Külmus jäätas nad terasteks kildudeks,

mis veristavad hinge kui see laulda ja rõõmustada ihkab – Naer läbi veriste pisarate.

Hirm laste südameis, et kõik kord kordub, sest nemad jäid ilma oma mängumaast.

Võõras must mets, võõras muld, veel võõram mustjas jõgi, võõras keel ja võõras meel.

Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.

Kes said tulid tagasi – katkised Eestimaa Killud.

Kes jäid, jäid unele võõrale maale, võõra mulla sisse, jättes/ andes osa Eestist võõrale maale.

Kehad nimetus hauas -seal, nimed kehatul haual – siin.

Mullast oled Sa võetud ja mullaks Sa said, võõra maa mullaks,

et võõrsil saaks Eesti hingega lilled võrsuda.

Tuules eesti keelsed viise hällida, teistele eestimaa Kildudele – Mäletage, Mälestage, Meenutage.

Mullana mullas Su süda, hing tuulena vaba otsimas lõputut koduteed....

Pisarad, mis lõpuks voolama pääsevad puhastavad katkisi Kilde ja kehatuid hingi....

Marianne

14.06.2017.a