Hetkel, mil kogeme Valu,
sureb Usaldus ja sünnib Hirm. Hirm Hetke uuesti kogeda. Hirmust pääsemiseks
loome me Mustri. Mustri, mille leidmiseks ja muutmiseks võib kuluda terve Igavik.
Igavik, enne kui usaldame taas Usaldada.
Kusagil meie elus on
olnud sellised punktid, mil ellujäämise nimel oleme loonud mustrid. Mustrid, mida
me soovime muuta oma elu muutmiseks. Keeruline on üles leida algjooniseid,
mille alusel meie alateadvus vanad mustrid, ikka ja jälle, meie ellu joonistab.
Me soovime muutust, kuid leiame end uuesti ja uuesti mustreid kordamast. Kuidas
siis Muuta ja Muutuda?
Tuleb leida õige Hetk
mälualbumist. Julgeda seda vaadelda. Astudes selle sisse, suuta kogetud Valu tunda ja tunnetada. Anda
oma hirmule Nimi. Olnut mõistes ja teadmise selguses oma Hirm vabaks anda. Lasta
tal minna, et Hirmu, kui iseenda, suremise tuhast saaksime fööniksina sündida.
Seega on muutumise
muster teada. Ei tohiks ju keeruline olla. Miks siis seda, justkui nii lihtsat
tegevust, reaalses elus nii raske teostada on?
Kui auto on katki,
viime ta remonditöökotta, kus parandamiseks on kindlad ja üheselt õpitavad
süsteemid. Vajadusel vahetatakse varuosad ja me saame tagasi sõidukorras oleva
masina. Kui auto on liiga vana, anname ta vanarauda ja ostame endale uue.
Kui inimene tunneb end
katki olevat ja vajab muutust, siis otsib ta abi. Kunagi varem ei ole olemas olnud
nii palju erinevaid süsteeme, õpetajaid, teadmamehi, nähtusi, transformatsioone
jne jne, mis on ülesehitatud, väljamõeldud, kogemustel põhinevad, avastatud ja
taasavastatud jne jne viisidel inimeste „parandamiseks“. Valime sobiva välja, maksame
raha ja laseme end muuta. Kas nii?
Me läheme teraapiasse
soovi ja teadmisega – praegu on mul selline muster ja ma soovin selle kustutada.
Õpetajad, tehnikad, süsteemid aitavad luua muutuse, tehes hüppe ajas edasi. Hops
ja olemegi mustri ära muutnud. See on energiate ja tehnikatega võimalik. „Vau, me
oleme korda tehtud. Kõik eelnev on seljataha jäetud, me oleme muutunud ja me
oleme oma elu muutnud“. See kõik on tõsi, kuid ikka on üks või mitu Aga. Agad,
mida me arvesse ei osanud võtta.
Võib tunduda, et nüüd,
mil hüpe on sooritatud, on muster kustutatud. Aga ta on alles. Alles meie
kehamälus, kõnemälus, ümbritsevate mälus. Need on punktid, mis hakkavad
alateadlikult mustrit taastama. Tuues meie ellu väljakutseid, proove, kuidas me
muutununa toime tuleme. Me võime avastada, et ei tulegi. Reageerime veel
valulikumalt ja sügavamalt. Piltlikult väljendades kõndisime pilvedel ja korraga
oleme matsuga maa peal tagasi. Meid tabab kriis, me kukume auku.
Tunneme viha õpetaja,
süsteemi, tehnika ja iseenda vastu – lubati abi, aga siin me nüüd oleme. Otsime
uue ja vajadusel järgmise(d), nõudmisega „Tehke mind korda“. Andes kogu
vastutuse muutuse eest neile, kellele maksame. Me oleme saanud Nimega diagnoosi
ja vehime sellega ringi. Tuues seda ikka ja jälle ettekäändeks, miks raskused just
meid tabavad ning meil oma elu nii võimatu muuta on. Me oleme leidnud hirmule
Nime ja leppides sellega usume, et nimetatult tunneme ja teame teda. Tegelikult
näeme ainult jäämäe tippu. Tema suurus ja sügavus on teadmata. Kuidas siis
saavutada alaline mustri muutus?
Mis toimus tegelikult hüppe
ajal? Meie teadvusele näidati, kuhu on võimalik jõuda. Meie koormat kergendati
ja anti impulss liikvele minekuks. Minekuks teekonnale, mille käigus reaalses maailmas,
ise reaalselt liikudes, soovitud punktini jõuda. Vaid nii saab muutus tõeliseks.
Oluline Aga on
teadmine, et hüpates vahele jäänud õppetükid tuleb ära õppida ja sammud läbi astuda.
Kellel ja kui kaua see protsess kestab on individuaalne. Kas sekundid, päevad või aastad. Kuigi vahel
on valus, väsitav, raske ja lootusetu, on oluline edasi liikuda, märgata,
küsida ja otsida. Eesmärk on ju olemas, me nägime ja tundsime muutuse
võimalikkust.
Inimese hingele ei ole
varuosi. Me ei saa suhtuda iseendasse kui autosse, et läheme ühest uksest sisse
ja astume teisest remondituna välja. Inimene peab muutust soovima, kasutades
erinevaid võimalusi, mille keskmesse jääb ikka tema enda osalus – töö iseendaga.
Mitte üks õpetaja ega tehnika ei saa meis luua püsivat muutust, kui meis ei ole
alust, millele seda rajada, ega valmidust seda iseenda poolt üles ehitada.
Me ise harutame üles vana
mustri ja kustutame algjoonise. Seda tehes muutume ja muudame oma elu. Me avastame
ja loome uut iseennast, iseendast uut mustrit joonistama hakkates.
Marianne
06.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar